Eesti Emakeeleõpetajate Selts
Valid HTML 4.01 Transitional
See koduleht töötab CM Simple peal
Serverit teenindab EENet
Külastusi:
EES > Õppereisid ja pildid > Suvereis 2004

Suvereis 2004

EES-i ÕPPEREIS

KULTUURILOOLISED PAIGAD TARTU- JA JÕGEVAMAAL”

13. – 14. augustil 2004


Märkmeid tegi Jaan Õispuu



Reede, 13. august

Hommikul kella üheksaks koguneb Tallinna Sakala keskuse parkimisplatsi juurde 7 EES-i liiget, kes end kohemaid seitsmeks vapraks ristivad. Need on: Vaike Birk, Salme Haavik, Mari Kadakas, Piret Uulma, Taimi Vilta, Mari Välba ja Jaan Õispuu. Kokkutulnuid ühendab soov pääseda õppereisile Tartu- ja Jõgevamaa kultuuriloolistesse paikadesse. Vaprad osutuvad kellatundjaiks ja nõnda võibki bussijuht Olev kursi ettenähtud ajal Tartule võtta.

Rõõmus augustikuu päike. Lühike kohvipeatus Kükital. Teeremondist tingitud kiirusepiirangud enne Tartut. Kella kaheteistkümneks ollakse Tartus. Reisiseltskonnaga liituvad Anne Vaher ja giid Reet Volmer.

Miina Härma Gümnaasiumis emakeele ja soome keele õpetajana töötav giid Reet võtab oma tööd tõsiselt: juba Tartust välja sõites saavad ekskursandid teada, mis Tartus ja Tartumaal uut. Pikemalt räägib ta veneaegsest 70 – 80 lennukiga sõjaväelennuväljast, mis praegugi veel Tartu linnale probleeme tekitavat.

Sõidame Alatskivi poole. Möödume endise Sootaga sovhoosi mahajäetud puuviljaaedadest, Kõrvekülast - Miina Härma sünnikohast – ja Väägverest, millele on kuulsust toonud Eesti esimese pasunakoor ja selle dirigent David Otto Wirkhaus. Üsna pea hakkab endast märku andma vooremaastik. Kagu-loodesuunalisi voori on kokku 100, neist kõrgeim on Laiuse voor (146 m).

Esimene peatus on Rupsi külas, kus asub Liivi muuseum. Muuseumi ajalugu ulatub 1988. aastasse, mil Rupsil suri Juhan Liivi venna Joosepi tütar ja lagunevasse taresse otsustati asutada muuseum. Muuseum avas uksed 1990. aastal, 2003. aastast korraldatakse siin kunstinäitusi. Liivide kõrval on üleval ka Rupsilt pärinenud Eduard Tubina ekspositsioon. Tubinate pere olevat olnud ainuke, kellega haige luuletaja Rupsil lävinud. Muuseum koosneb mitmest hoonest ja hästi hooldatud ümbrusest. Mullu põlenud sauna asemele ehitatakse parajasti uut.

Liivi muuseum kuulutab igal aastal 30. aprillil (Juhan Liivi sünnipäev) välja liivilikema luuletuse autori. Tänavu tehti seda 26. korda. Laureaadiks sai Ly Seppel. Preemiaks on alati karjasemärss. Teise muuseumi üritusena mainib muuseumi giid Vaike Liivi-teemalist etlusvõistlust, mis tänavu toimus samuti juba 16. korda. Konkurss on väga populaarne, ainult Hiiumaalt pole seni olnud ainsatki osalejat. Mitmest konkursi laureaadist (Ott Aardam, Velvo Väli jt) on tänaseks saanud tuntud näitlejad.

>Giid Vaike on Liivide pärandi tõeline austaja ja innustunud tutvustaja. Saame temalt teada, et Liivide endi keelepruugis olid nad hoopis Liivad; et möldrite, kubjaste ja kiltritena oli nende pere talupoegade ja mõisnike “vahemeesteks”; et Friedebert Tuglas on mõnd Juhan Liivi eluga seotud fakti käsitlenud meelevaldselt (Tuglas ja Suits pidasid vajalikuks mõnda asja “kohendada”) ja et usaldusväärseim Liivi uurija on Aarne Vinkel. Samas kurdab meie giid, et teenimatult vähe on nii meie kooliõpikuis kui kultuurilugudes tähelepanu osutatud Jakob Liivile. 1892. aastal valminud Oja renditalu, kus oma venna Joosepi peres elas ka haige Juhan Liiv, oli omal ajal tõeline ehitusime: korsten, 6 ruuduga aknad ja laudpõrandad tekitasid naabrites tõelist imestust.

Luulest tiine õhustik ärgitab meie julgemaid Liivi deklameerima.

Liivi muuseumi pilet maksab 15 krooni, sooduspilet 5 krooni, giiditeenus 30 krooni. Telefon 7453846. Muuseumis on võimalik vaadata videoid.

Järgmise peatuse teeme Alatskivil: kalmistul asetame küünlad Juhan Liivi ja Laksi Tõnise hauale ning Talli Tares võtame linnupetet. Meie reisi peasiht on aga restaureeritav Alatskivi loss.

96 ruumiga lossi nurgakivi pandi 1880. aastal, ehitis sai valmis 5-6 aastaga. Loss kuulus von Nolckenite suguvõsale, kes oli paljude teistegi mõisate omanik Eesti eri paigus. 1920.-1930-ndail aastail riigimõisa ja koolihoonena kasutatud loss jäi juba enne Teist maailmasõda hooletusse. Nõukogude ajal tegutses mõisahoomes erinevaid asutusi ja ametkondi. Siin leidsid kodu paljud majandi spetsialistid. 1990-ndate aastate alguses ostis lossi soomlane, kes aga ehitise päästmiseks midagi ette ei võtnud. Viimastel aastatel on Alatskivi lossi restaureerimise eest Euroopa projektirahadega hoolt kandnud kohalik omavalitsus. Restaureerimistöödega loodetakse lõpule jõuda nelja aasta pärast.

Vihmane ilm, hämarad ruumid ja seletamatu lossilõhn tekitavad meis mõnusa kõdituse.

Alatskivi lossi pilet maksab 15 krooni, sooduspilet 5 krooni, giiditeenus 30 krooni. Telefon 7453846. Lossist on võimalik osta buklette ja Alatskiviga seotud kirjandust.


Alatskivilt jätkame teekonda Kolkja külla. Oodatud siniste aknaraamidega osmike asemel leiame eest uhked ja korras eramud. Pilku köidavad harjumatult kõrged sibulapeenrad ja majadeni ulatuvad kanalid.

Kolkja on vanausuliste küla. Kolkja koolis asub 1998. aastal avatud vanausuliste muuseum. Kõik, mida näeme ja kuuleme, on unikaalne: tundub uskumatuna, et meile nii lähedal elavad meist nii erinevad kombed ja tavad.

Vanausulised saabusid Eestisse pakku juba 17. sajandil, mil meie maa oli osa Rootsi suurriigist, Venemaal aga teostas verist usureformi Nikon. Vanausuliste suurim vaenlane oli Peeter I. Põhiline erinevus ortodoksidest on ristimärgi löömises ja ristimisprotseduuris. Ristimine ja matmine on vanausulistele tähtsad, pulmad mitte.

Tänapäeval on vanausulisi Eestis 15 000, tegutseb 11 kogudust. Balti vanausuliste keskus asub Riias, kus ilmub igal aastal vanausuliste kalender. Vanausulised jagunevad pomoorlasteks ehk nn leebe vanausu esindajaiks ja fedossovlasteks ehk range vanausu pooldajaiks. Pomoorlased on tulnud Valge mere äärest, fedossovlate eelkäijaks on olnud Fedossovi-nimeline Poolast Räpinasse saabunud mees.

Vanausuliste kogudust juhib batju¨ka, kes ei ole saanud ametlikku teoloogilist koolitust. Eesti batju¨kad on väga eakad - noorim neist on 57-aastane, noorim laulukoori laulja 73-aastane. Vanausuliste kirikud on Varnjas ja Mustvees, mujal käiakse palvemajades (molel´naja). Kuigi naine on vanausuliste usu järgi roojane olend, kelle riietus peab ta kehavorme meeste iharate pilkude eest varjama, on viimasel ajal olude sunnil batju¨kate hulgas ka naisi. Neid nimetatakse baba batka. Naine ei tohi evangeeliumi lugeda.

Vanausulised elavad pikkades ridakülades. Igas majas on ikooninurk ja labidas õues. Tsaariajal kasvatasid vanausulised Peipsi ääres sigurit, praegu on nad tuntud sibulakasvatajad. Sibulasort pärineb Pensa oblasti Bessonovka külast ja erineb maitselt tõepoolest mujal Eestis kasvatatavate sibulate omast. Igal ekskursandil on 15 krooni eest võimalik umbes 4-kilone sibulavihk ka kaasa osta.

Õpetajalikult korrektne ja armsa aktsendiga eesti keelt rääkiv daam kõneleb palju huvitavat vanausuliste traditsioonidest ja kommetest. Muuseumis on rohkesti huvitavaid eksponaate.

Kõike peab ise nägema ja kuulama!

Muuseumi tahetakse laiendada. Meiega samal päeval on Kolkjas käinud minister Rummo muuseumi laiendamisega seotud probleeme lahendamas.

Vanausuliste muuseumi pilet maksab 10 krooni, sooduspilet 5 krooni, giiditeenus 100 krooni. Telefon 74653431 või 50499908.


Kolkja viimaste aastate tõmbenaelaks on sibularestoran, kus serveeritakse vanausuliste traditsioonilisi roogi ja jooke. Sinna sammud seamegi. On neljapäeva õhtu ja euroremonditud maja täiesti tühi. Giid Reet teab aga rääkida, et üldiselt tasub suuremale rühmale kohad enne kinni panna. Nii on meilgi tehtud, aga broneeringut ei lähe seekord vaja. Restorani peab Peipsiääre endine vallavanem, kes riigikeele kehvapoolse oskuse pärast paar aastat tagasi ametist tagandati.

Tellime paneeritud koha, nastoikat ja vanausuliste pirukat. Ja muidugi samovariteed. Teenindamine on meeldiv ja kiire. Lahkume täis kõhu ja hea tundega.


Tibutab vihma, kui bussiga Kallastele jõuame. Peipsi on tusane, aga vesi tundub soe. Imetleme liivaluiteid. Ujuma keegi siiski ei lähe: meid oodatakse ööbimiskohas Alatskivi keskkoolis.

Teeme valmis magamisasemed, sööme õhtust ja 20.45 hakkame füüsikakabinetis vaatama olümpiamängude avatseremooniat.



Laupäev, 14. august.

Äratus kell 7. Hommikused toimingud. Hommikusöök kell 8. Enne üheksat läheme Vooremaale, kus giid Reeda sõnutsi teeb turismindus suuri edusamme.

Esimene peatus on Kuremaal. Siinne loss on ehitatud aastail 1834-1843. Viimastel aastakümnetel on Kuremaal tegutsenud sovhoostehnikum ja põllumajanduskool. Nüüd seisavad siin tühjad akendeta ühiselamud otsekui kutsehariduse olukorra tummad tunnistajad. Ka tehnikum ise elab oma viimaseid aegu. Mõisa park ja Kuremaa järv valmistavad silma- ja hingerõõmu. Reet soovitab meeles pidada, et Kuremaa mõisa trepp ja Palamuse kiriku torni tipp asuvad merepinnast ühel kõrgusel. Vooremaa on üllatuste maa!

Laiuse kindluse varemed jätavad imposantse mulje. 14. sajandil ehitatud Liivi ordu kindlus on varemeis juba 18. sajandi algusest, mil vene armee ta Põhjasõjas hävitas. Põhjasõja algaastal (1700/1701) talvitus siin oma armeega Rootsi kuningas Karl XII.

Laiuselt jõuame Palamusele. Ajame Lible juures klientide rohkusest pabinasse noorukese baaridaami, joome tilgatumaks ta kohvivarud ja sööme ära kõik koogid. Kell 11. 30 hakkab meiega tegelema Palamuse muuseumi legendaarne perenaine Vaike Lapp. Tema lõbusad lood Kevade kangelastest valmistavad meie rühma õpetajate tundides edaspidi õpilastele kindlasti palju rõõmu ja vaheldust. Vaike käib meiega ka “õueringil” ja pihib nende ridade autorile, et 1. septembrist ta muuseumis enam ei tööta. Küll olevat temaga aga võimalik telefonitsi (7760506) ekskursioonijuhtimises kokku leppida.

Poolteist tundi Palamusel möödub linnukiirusel.

Pilet maksab 16 krooni (soodust ei ole), giiditeenus 35 krooni. Telefon 7760514.


Hakkame liikuma Tartu suunas.

Äksi kirikus tegutses pastorina Otto Wilhelm Masing aastail 1815-1832. Tema keelealase tegevusega ollakse üldiselt hästi kursis, kuid vähesed teavad, et Masing oli Goethe loomingu esimene eestindaja. Tuleb tahtmine uuesti Jaan Krossi “Taevakivi” läbi lugeda.

Reisi kaks viimast sihti on Saadjärve ümbruse kaks mõisat – praegu räämas Kukulinna suvemõis, kus omal ajal puhkasid pallaslased, ja rootslase valduses olev hästi korrastatud Saadjärve mõis.

Ekskursioon lõpeb Tartus. Tallinna sõitev rahvas kinnitab keha, et siis 15.30 Tallinna suunas teed jätkata.

Koduteel tõdetakse, et selts ei ole kunagi ekskurseerinud Lääne- ja Raplamaal.



Alatskivi lossis


Oja talu aida lävel



Kuremaa järve ääres


Vaike Lapp jutustamas



Palamuse kooli õuel